Muljeid
Minskist, IBO XIV
Valgevenest
ei julgenud rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile suunduv
Eesti kuueliikmeline meeskond suurt midagi oodata, kuna tegu
on riigiga, mille kohta kuuleb alati vasturääkivaid
uudiseid. Et ettenähtud ajast mitte varem ega hiljem kohale jõuda,
tuli valida umbes 600-kilomeetrise vahemaa läbimiseks 6 korda
suurem ring: Tallinn - Helsinki - Frankfurt - Minsk.
Samas aga pakkus selline kõrvalpõige meile suurepärase võimaluse
lennata Minskisse olümpiadistidest tulvil lennukiga, kuna
just Frankfurdi kaudu reisis enamik meeskondadest. Muide, sõna
"meeskond" on siinses kasutuses sügavalt tinglik, kuna
igast riigist võib osaleda neli õpilast, kes igaüks võistleb
ikka vaid iseenda eest.
Lennujaamas,
mis asub põldude ja metsade vahel 45 km kaugusel Minskist,
toimus pidulik vastuvõtt - meeskondade giidid ootasid
sildikestega, samas kui valgevene rahvariietesse riietunud
neiud kinkisid bajaanilugude saatel igale saabunud meeskonnale
kena kimbu lilli ja meeneid.
Zhürii
liikmed ja vaatlejad majutati Minski esindushotelli,
22-kordsesse kolmetärnihotelli Belarus. Iga registreeruja sai
endale erinevaid Valgevenet ja IBO tutvustavaid esemaid - alates olümpiaadikavast ja lõpetades suurte seinakalendriga,
mis kohvrissegi ei mahtunud. Jäi vaid imestada, kuivõrd
korralikult ja põhjalikult oli kõik läbi mõeldud ja ette
valmistatud. Pilgust meie töökavale piisas aru saamaks, et
seekordne IBO tuleb senistest sisustatuim. Ja juba esimesel õhtul
ootas meid Minski parima hotelli viimasel korrusel asuvas
restoranis pidulik õhtusöök koos Valgevene
haridusaseministriga ja teiste tähtsate isikutega.
Varasematel aastatel võisime kohtuda vaid ministri abidega või
pidime leppima pelgalt nende koostatud tekstiga, mis
osalejatele ette loeti.
Kõigi
riikide esindajad olid üpris üllatunud, et seekordsele olümpiaadile
sedavõrd suurt au osutati. Esindatud oli 43 riiki. Teisel päeval
toimus Vabariigi palees ametlik avatseremoonia, kuhu saabus
Valgevene president Aleksandr Lukashenko isiklikult, kelle
patronaazhi all seekordne IBO olevatki korraldatud. Presidendi
kõne järgselt toimus suurepärane kontsert, kus esinesid
riigi tublimad noorlauljad, koorid ja tantsijad väga
professionaalsel tasemel.
Kuna
president võttis olümpiaadi korraldamise oma range kontrolli
alla, siis ei tulnud kõne allagi muu, kui et Valgevene IBOst
pidi kujunema külalistele kauaks ajaks meeldejääv sündmus.
Juba eelviimasel päeval oli suuremal osal inimestest arvamus,
et seda taset on tõepoolest väga raske ületada - vaatamata oma vaesusele ja suhtelisele isoleeritusele suutis
Valgevene tõesti korraldada heal tasemel ürituse.
Et
Valgevenes välismaalasi kuigi palju ei käi, rõhutati väga
IBO tähtsust. Minskis võis näha suuri plakateid ja vastava
sisuga transparente, Valgevene televisioon edastas peaaegu iga
päev olümpiaadil toimuvat.
Kogu
pingutatud suursugusus lasi arvata, justkui oleksime sattunud
tagasi endisesse Nõukogude Liitu või vähemalt selle
muuseumisse - igas teos ja korralduses valitses
totalitaarriigile omane kord.
Äärmiselt
positiivseks tuleb lugeda ka asjaolu, et enamik üritustest
algasid ja lõppesid täpselt ajagraafiku kohaselt. Sellega
olid suured probleemid muidu nii täpsel Saksamaal, Belgias,
eriti aga Türgis. Näis, et Valgevene-poolsed korraldajad
suutsid summeerida kõikige enne toimunud IBOde paremad
saavutused - Türgilt toitlustuse ja majutuse, Lätilt - sõidud
miilitsaeskordi saatel, Belgialt ja Saksamaalt - sisukad
ekskursioonid. Kõik päevad olid nii zhürii liikmetel kui ka
õpilastel niivõrd planeeritud, et kellelgi ei olnudki vaja
muretseda oma vaba aja sisustamise pärast - seda lihtsalt
polnudki. Nii oli iseseisev linnas käimine või näiteks
raamatupoe külastamine praktiliselt võimatu. Veidi enam aega
jäeti vaatlejaile, ent Eesti meeskonnal vaatlejat sel korral
polnud.
Lisaks
lõpututele koosolekutele olid zhürii liikmetele ette nähtud
ka mitmed vastuvõtud ja tutvustusekskursioonid - Minski
linnapea juures, Valgevene Riikliku Ülikooli rektori juures,
Riiklikus Ökoloogiakeskuses, kunstigümnaasiumi muuseumis,
Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia Botaanikaaias. Lisaks
avanes suurepärane võimalus nautida balletti Valgevene
Suures Teatris, mida küll paljud zhüriiliikmed ei saanud
endale tänu üleväsimusele lubada.
Sellele
lisaks korraldati meile ekskursioon Valgevene suurima järve
äärde, rahvusparki, kus viibisime pea terve päeva. Üritus
lõppes piknikuga. Tundus, justkui oleks süüa-juua pakutud
iga paari tunni tagant. Toitu jäi alati üle ning ei
unustatud ka vana valgevene traditsiooni - pidulike söögikordade
ja piknike puhul pakuti täiskasvanuile ka kangemat kraami.
Suursugusus
ja põhjalik läbimõeldus puudutas ka olümpiaadi ülesandeid
- ehkki iga ülesanne ja valikvastus üksikasjalikult läbi
arutati, oli vaid tühine osa selliseid, mis ei leidnud
rahvusvahelise zhürii heakskiitu. Nagu kinnitasid paljude
riikide delegaadid, oli selle IBO teadustase senistega võrreldes
üks kõrgemaid. Ka zhürii töö oli korraldatud suhteliselt
heal tasemel - piisab, kui mainida, et iga riigi kasutada
anti uus arvuti, mille abil sai korraldada küsimuste ja
vastuste tõlke võistlejate emakeelde ilma paranduste ja käekirjast
tulenevate probleemideta. See asjaolu kergendas mõnevõrra zhürii
tööd. Samas aga keelati kaasavõetud sülearvutite
kasutamine, pannes sellega mitmedki meeskonnad raskesse
olukorda, kuna tööks vajalik tõlkeprogramm oli just sülearvutis.
Selline keeld tekitas seda enam nördimust, et eelnevas
kirjavahetuses paluti igal riigil kaasa võtta oma arvuti või
vähemalt klaviatuur. Tegelikkuses osutus aga nende
kaasatoomine mõttetuks.
Väga
pidulikule lõputseremooniale järgnes bankett selleks
spetsiaalselt reserveeritud suurepärases restoranis "Zhuravinka".
Banketilt naastes avanes meil võimalus vestelda ühe
korraldusmeeskonda kuulunud õpetajaga, kes meid valgustas
pisut korralduse telgitagustest. 14. IBO oli küll üks
parimatest, kuid kas see oli ikka väärt seda, et terve riigi
hariduseelarve järgmiseks pooleks aastaks olevat täielikult
ammendunud? Parema
mulje jätmiseks värviti õpilaste majutamiseks mõeldud
ruumid ning lisati kõik vajalik (käterätikust
seebikarbini), hiljem aga küsiti iga riigi giidilt nimekirja
alusel, et kas kõik esemed on kohal. Zhürii liikmete töökohas,
Minski Laste- ja Noortepalees avati spetsiaalne restoran. Õpilased
olid nii giidide kui ka vastava personali range kontrolli all,
ega tohtinud pärast kella 23 ühiselamus ärkvelgi olla, rääkimata
teises ruumis viibimisest või õues jalutamisest. Lapsed, kes
olid IBO korraldamisega kuidagi seotud (nt esinejatena),
saadeti enne üritust spetsiaalsesse laagrisse, et vanemad ei
oleks neid saanud linnast ära viia, näiteks kuhugi puhkama.
Oma õpilasi saime me näha üksnes selleks plaanis ettenähtud
ajal. Kõik see tekitas nostalgilisi mälestusi endisest
elukorraldusest ka nõukogudeaegses Eestis. Suhteliselt üllatav
oli, et mitte ükski kõrgem ametnik ei osanud sõnagi inglise
keelt ja vajas tõlgi abi. Nendest nüanssidest hoolimata oli
14. olümpiaadi tase väga kõrge ja polnud kedagi, kes oleks
avalikult nurisenud.
Kui
zhürii liikmetel oli viiest varasemast aastast võrdlusmaterjal,
siis kõigile võistlejatele oli see esmakordne elamus. Nende
muljetest võib välja lugeda, et korraldajad olid põhirõhu
pööranud siiski täiskasvanute mulje kujundamisele. Üldise
korralduse üle ei nurisenud meie võistlejatest ükski. Ent
neid häirisid teatavad vastuolud, mis tulenesid olümpiaadi
eel levitatud infost. Näiteks oli meile jäänud arusaam, et
meid kõiki majutatakse ühte hotelli.
Näiteks
teatati üllatuslikult, et õpilased majutatakse ühiselamusse,
kusjuures vahepealne asjade korraldamine sõidutas ka mitmete
zhüriiliikmete kohvrid samasse. Probleeme oli täiskasvanute
ja õpilaste infovahetusega ning tagasitulekul ei saanud võistlejad
hotelli esialgselt planeeritud ajal.
Hommikul
oli ka äratus liiga varajane. Õpilastele tundus imelik, et sõna
"hommikuni" tähendas näiteks diskoõhtu vm puhul
korraldajate mõistes kella 23-ni. Neile tundus ahistav kogu
aja liigne sisustatus erinevate üritustega, mistõttu vaba
aega peaaegu ei olnud. Peeti positiivseks, et võistkondadele
olid määratud giidid, kes tundsid kohalikku elu paremini.
Kohati jäi võistlejatele mulje, et giidid olid määratud
justkui lapsehoidjateks, kel tuli jälgida, et keegi hulkuma
ei läheks, et kõik hommikul õigel ajal tõuseksid, leiaks sööklas
õige lauanumbri jne. Tudengieas giidid suhtusid võistlejate
õnneks reeglitesse suhteliselt lõdvalt. Samas aga oli
kuuldusi ka juhtumist, kus giid oma ametist vabastati, kuna
keegi tema hoolealustest oli südaöö paiku olnud vales
ruumis.
Majutust
pidasid ka õpilased üldiselt normaalseks. Ühiselamutes olid
köögid, WC-d ja pesemisvõimalused koos vajalike
tarvikutega. Veidi häirivaks peeti prussakate rohkust ja
amortiseerunud voodeid.
Õpilasedki
ei nurisenud toitlustamise külluse üle, küll aga selle üksluisuse
üle. Näiteks oli igapäevaselt lõunasöögi üheks osaks
kala või liha ja tingimata kartul. Toidud olid teinekord
jahtunud. Oli kordi, kus söömisega pidi kiirustama, sest väljasõiduaeg
oli rangelt paika pandud.
Võitlejate
tähelepanekutest võis välja lugeda, et neile meeldis küll
ekskursioonide rohkus, ent muutus häirivaks liigne
propaganda, kus väga palju rõhutatu rahvast, eriti aga
presidendi isiklikku initsiatiivi.
Heaks
peeti korraldatud spordiüritusi ning võimalusi tutvuda
teiste riikide võistlejatega. Mitmedki neist said endale
suure hulga uusi tuttavaid. See on ka üks IBO eesmärke, kus
alati rõhutatakse mitte võidu, vaid osalemise tähtsust.
Sisulises
osas nuriseti, nagu ikka, ülesannete lahendamiseks antud vähese
aja üle. Muidugi peeti mõningaid ülesanded ka väga
rasketeks. Nii jõudsid mõnedki võistlejaist tõdemusele, et
püüavad eeloleval õppeaastal pöörata suuremat rõhku
teooriale, mida on võimalik iseseisvalt omandada.
Üheks
kõige positiivsemaks asjaoluks pidasid meie võistlejad seda,
et nüüd on neil vastav kogemus olemas ning nad omavad
selgemat arusaama sellest, mis järgmisel korral võiks ees
oodata.
Muljed: Dmitri
Teperik, Ott Luuk, Mihkel Pajusalu, Natalia Jefimova, Urmo Võsa
Teksti pani kokku Illar Leuhin
alates 12.02.2003
|
© 2002...2003 | xan
production
|
|