Muljeid Minskist, IBO XIV

Valgevenest ei julgenud rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile suunduv Eesti kuueliikmeline meeskond suurt midagi oodata, kuna tegu on riigiga, mille kohta kuuleb alati vasturääkivaid uudiseid. Et ettenähtud ajast mitte varem ega hiljem kohale jõuda, tuli valida umbes 600-kilomeetrise vahemaa läbimiseks 6 korda suurem ring: Tallinn - Helsinki - Frankfurt - Minsk. Samas aga pakkus selline kõrvalpõige meile suurepärase võimaluse lennata Minskisse olümpiadistidest tulvil lennukiga, kuna just Frankfurdi kaudu reisis enamik meeskondadest. Muide, sõna "meeskond" on siinses kasutuses sügavalt tinglik, kuna igast riigist võib osaleda neli õpilast, kes igaüks võistleb ikka vaid iseenda eest.

Lennujaamas, mis asub põldude ja metsade vahel 45 km kaugusel Minskist, toimus pidulik vastuvõtt - meeskondade giidid ootasid sildikestega, samas kui valgevene rahvariietesse riietunud neiud kinkisid bajaanilugude saatel igale saabunud meeskonnale kena kimbu lilli ja meeneid.

Zhürii liikmed ja vaatlejad majutati Minski esindushotelli, 22-kordsesse kolmetärnihotelli Belarus. Iga registreeruja sai endale erinevaid Valgevenet ja IBO tutvustavaid esemaid - alates olümpiaadikavast ja lõpetades suurte seinakalendriga, mis kohvrissegi ei mahtunud. Jäi vaid imestada, kuivõrd korralikult ja põhjalikult oli kõik läbi mõeldud ja ette valmistatud. Pilgust meie töökavale piisas aru saamaks, et seekordne IBO tuleb senistest sisustatuim. Ja juba esimesel õhtul ootas meid Minski parima hotelli viimasel korrusel asuvas restoranis pidulik õhtusöök koos Valgevene haridusaseministriga ja teiste tähtsate isikutega. Varasematel aastatel võisime kohtuda vaid ministri abidega või pidime leppima pelgalt nende koostatud tekstiga, mis osalejatele ette loeti.

Kõigi riikide esindajad olid üpris üllatunud, et seekordsele olümpiaadile sedavõrd suurt au osutati. Esindatud oli 43 riiki. Teisel päeval toimus Vabariigi palees ametlik avatseremoonia, kuhu saabus Valgevene president Aleksandr Lukashenko isiklikult, kelle patronaazhi all seekordne IBO olevatki korraldatud. Presidendi kõne järgselt toimus suurepärane kontsert, kus esinesid riigi tublimad noorlauljad, koorid ja tantsijad väga professionaalsel tasemel.

Kuna president võttis olümpiaadi korraldamise oma range kontrolli alla, siis ei tulnud kõne allagi muu, kui et Valgevene IBOst pidi kujunema külalistele kauaks ajaks meeldejääv sündmus. Juba eelviimasel päeval oli suuremal osal inimestest arvamus, et seda taset on tõepoolest väga raske ületada - vaatamata oma vaesusele ja suhtelisele isoleeritusele suutis Valgevene tõesti korraldada heal tasemel ürituse.

Et Valgevenes välismaalasi kuigi palju ei käi, rõhutati väga IBO tähtsust. Minskis võis näha suuri plakateid ja vastava sisuga transparente, Valgevene televisioon edastas peaaegu iga päev olümpiaadil toimuvat.

Kogu pingutatud suursugusus lasi arvata, justkui oleksime sattunud tagasi endisesse Nõukogude Liitu või vähemalt selle muuseumisse - igas teos ja korralduses valitses totalitaarriigile omane kord.

Äärmiselt positiivseks tuleb lugeda ka asjaolu, et enamik üritustest algasid ja lõppesid täpselt ajagraafiku kohaselt. Sellega olid suured probleemid muidu nii täpsel Saksamaal, Belgias, eriti aga Türgis. Näis, et Valgevene-poolsed korraldajad suutsid summeerida kõikige enne toimunud IBOde paremad saavutused - Türgilt toitlustuse ja majutuse, Lätilt - sõidud miilitsaeskordi saatel, Belgialt ja Saksamaalt - sisukad ekskursioonid. Kõik päevad olid nii zhürii liikmetel kui ka õpilastel niivõrd planeeritud, et kellelgi ei olnudki vaja muretseda oma vaba aja sisustamise pärast - seda lihtsalt polnudki. Nii oli iseseisev linnas käimine või näiteks raamatupoe külastamine praktiliselt võimatu. Veidi enam aega jäeti vaatlejaile, ent Eesti meeskonnal vaatlejat sel korral polnud.

Lisaks lõpututele koosolekutele olid zhürii liikmetele ette nähtud ka mitmed vastuvõtud ja tutvustusekskursioonid - Minski linnapea juures, Valgevene Riikliku Ülikooli rektori juures, Riiklikus Ökoloogiakeskuses, kunstigümnaasiumi muuseumis, Valgevene Rahvusliku Teaduste Akadeemia Botaanikaaias. Lisaks avanes suurepärane võimalus nautida balletti Valgevene Suures Teatris, mida küll paljud zhüriiliikmed ei saanud endale tänu üleväsimusele lubada.

Sellele lisaks korraldati meile ekskursioon Valgevene suurima järve äärde, rahvusparki, kus viibisime pea terve päeva. Üritus lõppes piknikuga. Tundus, justkui oleks süüa-juua pakutud iga paari tunni tagant. Toitu jäi alati üle ning ei unustatud ka vana valgevene traditsiooni - pidulike söögikordade ja piknike puhul pakuti täiskasvanuile ka kangemat kraami.

Suursugusus ja põhjalik läbimõeldus puudutas ka olümpiaadi ülesandeid - ehkki iga ülesanne ja valikvastus üksikasjalikult läbi arutati, oli vaid tühine osa selliseid, mis ei leidnud rahvusvahelise zhürii heakskiitu. Nagu kinnitasid paljude riikide delegaadid, oli selle IBO teadustase senistega võrreldes üks kõrgemaid. Ka zhürii töö oli korraldatud suhteliselt heal tasemel - piisab, kui mainida, et iga riigi kasutada anti uus arvuti, mille abil sai korraldada küsimuste ja vastuste tõlke võistlejate emakeelde ilma paranduste ja käekirjast tulenevate probleemideta. See asjaolu kergendas mõnevõrra zhürii tööd. Samas aga keelati kaasavõetud sülearvutite kasutamine, pannes sellega mitmedki meeskonnad raskesse olukorda, kuna tööks vajalik tõlkeprogramm oli just sülearvutis. Selline keeld tekitas seda enam nördimust, et eelnevas kirjavahetuses paluti igal riigil kaasa võtta oma arvuti või vähemalt klaviatuur. Tegelikkuses osutus aga nende kaasatoomine mõttetuks.

Väga pidulikule lõputseremooniale järgnes bankett selleks spetsiaalselt reserveeritud suurepärases restoranis "Zhuravinka". Banketilt naastes avanes meil võimalus vestelda ühe korraldusmeeskonda kuulunud õpetajaga, kes meid valgustas pisut korralduse telgitagustest. 14. IBO oli küll üks parimatest, kuid kas see oli ikka väärt seda, et terve riigi hariduseelarve järgmiseks pooleks aastaks olevat täielikult ammendunud?  Parema mulje jätmiseks värviti õpilaste majutamiseks mõeldud ruumid ning lisati kõik vajalik (käterätikust seebikarbini), hiljem aga küsiti iga riigi giidilt nimekirja alusel, et kas kõik esemed on kohal. Zhürii liikmete töökohas, Minski Laste- ja Noortepalees avati spetsiaalne restoran. Õpilased olid nii giidide kui ka vastava personali range kontrolli all, ega tohtinud pärast kella 23 ühiselamus ärkvelgi olla, rääkimata teises ruumis viibimisest või õues jalutamisest. Lapsed, kes olid IBO korraldamisega kuidagi seotud (nt esinejatena), saadeti enne üritust spetsiaalsesse laagrisse, et vanemad ei oleks neid saanud linnast ära viia, näiteks kuhugi puhkama. Oma õpilasi saime me näha üksnes selleks plaanis ettenähtud ajal. Kõik see tekitas nostalgilisi mälestusi endisest elukorraldusest ka nõukogudeaegses Eestis. Suhteliselt üllatav oli, et mitte ükski kõrgem ametnik ei osanud sõnagi inglise keelt ja vajas tõlgi abi. Nendest nüanssidest hoolimata oli 14. olümpiaadi tase väga kõrge ja polnud kedagi, kes oleks avalikult nurisenud.

Kui zhürii liikmetel oli viiest varasemast aastast võrdlusmaterjal, siis kõigile võistlejatele oli see esmakordne elamus. Nende muljetest võib välja lugeda, et korraldajad olid põhirõhu pööranud siiski täiskasvanute mulje kujundamisele. Üldise korralduse üle ei nurisenud meie võistlejatest ükski. Ent neid häirisid teatavad vastuolud, mis tulenesid olümpiaadi eel levitatud infost. Näiteks oli meile jäänud arusaam, et meid kõiki majutatakse ühte hotelli.

Näiteks teatati üllatuslikult, et õpilased majutatakse ühiselamusse, kusjuures vahepealne asjade korraldamine sõidutas ka mitmete zhüriiliikmete kohvrid samasse. Probleeme oli täiskasvanute ja õpilaste infovahetusega ning tagasitulekul ei saanud võistlejad hotelli esialgselt planeeritud ajal.

Hommikul oli ka äratus liiga varajane. Õpilastele tundus imelik, et sõna "hommikuni" tähendas näiteks diskoõhtu vm puhul korraldajate mõistes kella 23-ni. Neile tundus ahistav kogu aja liigne sisustatus erinevate üritustega, mistõttu vaba aega peaaegu ei olnud. Peeti positiivseks, et võistkondadele olid määratud giidid, kes tundsid kohalikku elu paremini. Kohati jäi võistlejatele mulje, et giidid olid määratud justkui lapsehoidjateks, kel tuli jälgida, et keegi hulkuma ei läheks, et kõik hommikul õigel ajal tõuseksid, leiaks sööklas õige lauanumbri jne. Tudengieas giidid suhtusid võistlejate õnneks reeglitesse suhteliselt lõdvalt. Samas aga oli kuuldusi ka juhtumist, kus giid oma ametist vabastati, kuna keegi tema hoolealustest oli südaöö paiku olnud vales ruumis.

Majutust pidasid ka õpilased üldiselt normaalseks. Ühiselamutes olid köögid, WC-d ja pesemisvõimalused koos vajalike tarvikutega. Veidi häirivaks peeti prussakate rohkust ja amortiseerunud voodeid.

Õpilasedki ei nurisenud toitlustamise külluse üle, küll aga selle üksluisuse üle. Näiteks oli igapäevaselt lõunasöögi üheks osaks kala või liha ja tingimata kartul. Toidud olid teinekord jahtunud. Oli kordi, kus söömisega pidi kiirustama, sest väljasõiduaeg oli rangelt paika pandud.

Võitlejate tähelepanekutest võis välja lugeda, et neile meeldis küll ekskursioonide rohkus, ent muutus häirivaks liigne propaganda, kus väga palju rõhutatu rahvast, eriti aga presidendi isiklikku initsiatiivi.

Heaks peeti korraldatud spordiüritusi ning võimalusi tutvuda teiste riikide võistlejatega. Mitmedki neist said endale suure hulga uusi tuttavaid. See on ka üks IBO eesmärke, kus alati rõhutatakse mitte võidu, vaid osalemise tähtsust.

Sisulises osas nuriseti, nagu ikka, ülesannete lahendamiseks antud vähese aja üle. Muidugi peeti mõningaid ülesanded ka väga rasketeks. Nii jõudsid mõnedki võistlejaist tõdemusele, et püüavad eeloleval õppeaastal pöörata suuremat rõhku teooriale, mida on võimalik iseseisvalt omandada.

Üheks kõige positiivsemaks asjaoluks pidasid meie võistlejad seda, et nüüd on neil vastav kogemus olemas ning nad omavad selgemat arusaama sellest, mis järgmisel korral võiks ees oodata.

Muljed: Dmitri Teperik, Ott Luuk, Mihkel Pajusalu, Natalia Jefimova, Urmo Võsa
Teksti pani kokku Illar Leuhin