Esmaspäev, 30. märts Esmaspäev tõotas kujuneda kõige eelnevaga võrreldes märksa tihedamaks ja töisemaks. Nii võisime olla tänulikud erutavate sündmusteta kulgenud öö eest. Tõhus hommikueine (munapuder, härjasilm, praevorstike, õhukesed poolkrõbedaks küpsetatud lihaviilakad, värsked meloniviilud, värskelt pressitud ananassimahl, kohv, rummisaiake, šokolaaditükkidega küpsised – kui välja tuua üks paljudest võimalikest komplektidest) hinge all, tuligi asuda bussidesse, et võtta suund läände, sisemaa suunas, kus veidi vähem kui 100 km kaugusel asub seekordse EUSO võistluspaik — umbes 300 000 asuka ja uhke 15. sajandist pärit katedraaliga uhkeldada võiv Murcia linn, mis on ühtlasi ka siinse maakonna keskuseks. Algul viis tee meid üle lauge rannikumadaliku, kus pilku püüdsid hiiglaslikud kasvuhooned ja katmikalad – küllap siitkandist pärinevadki meie poelettidel laiutavad Hispaania kurgid ja tomatid. Silma hakkas ka tsitruseistandusi ja veel mõningaid kultuurtaimi, mida isegi bioloogiamentor bussiaknast määrata ei osanud. Siin-seal püüdsid pilku ka veehoidlad, mis Hispaanias valitsevat pikka suvist kuiva- ja kuumaperioodi on selle riigi jaoks äärmiselt suure tähtsusega. Võisime tõdeda, et mida sisemaa poole, seda tihedamaks muutus liiklus maanteel. On tõeliselt kummastav, kui vähe liigub väljaspool turismihooaega autosid Los Alcazaresis ja mujal rannikualal. Küllap muutub pilt aga oluliselt juba mõne nädala pärast, kui siinkandis algavad mõnusad rannailmad. Aga see selleks, igatahes eemaldusime parajasti meiegi tollelt hüljatud rannikult, mille tunnusmärgina kerkisid varsti meie teele kõrged lubjakivikünkad, mida Eesti kontekstis võib vabalt ka mägedeks nimetada. Põhiliselt kidurapoolse männimetsaga kaetud nõlvade vahelt välja jõudes avanes meie pilgule taas tasasem ja kultuursema ilmega ala, kus peagi rullus meie ees lahti ka Murcia linnastu. EUSO bussidel (mis kannavad nime LATBUS) linnasüdamesse asja ei olnud, sest suundusime sealt paari kilomeetri kaugusele jäävasse ülikoolilinnakusse.
Sihtpunkti - Centro Social Universitario nime kandvasse lubjakivist hoonesse jõudnud, seadsime sammud tolle õppeasutuse aulasse, kus pidulik tseremoonia pidi aset leidma. Eesti võistkonnad olid selleks puhuks rõivastunud ühtsetesse sinistesse särkidesse, millel ilutseb kiri ESTONIA ja selle all Euroopa kaart, kus meie kodumaa asukoht kenasti ära näidatud. Tuleb mainida, et selles univormis mõjusid Eesti võistkonnad päris pilkupüüdvalt. Tseremoonia ise osutus aga pisut pettumuslikuks. Algas see võistkondade tutvustusega, kus iga riigi kohta oli valmistatud väike powerpoint-esitlus – esmalt kuvati ekraanile mõned riiki iseloomustavad fotod, seejärel suur rahvuslipp ja riiginimi, viimaks ka võistkondade nimekirjad. Samal ajal tutvustas iga riigi koordinaator ekraani ette rivistatud tiimi koosseisu. Protseduur kulges küllaltki ladusalt, kui välja arvata mõned äpardused: üllatusega avastati, et rumeenlasi polegi EUSOle tulnud, ja rootslased kamandati lavalt tagasi, kuna teadustaja oli Sloveenia vahelt ära unustanud. Õnneks taibati pärast avariigi Austria lavalt lahkumist kohendada lava valgusreþiimi, mis muutis saalisviibijaile võimalikuks poseerivate tiimiliikmete nägude ja vormide eristamise ja jäädvustamise. Eesti presentatsioon kulges igati ladusalt, kui välja arvata keemiamentor Timo rivist puudumine – tema klõpsis samal ajal ülejäänutest pilte teha. Programmi teise osa sisustajatena võtsid lava ees pika laua taga kohad sisse kuus tähtsa moega persooni: EUSO president Michael Cottrer ning erisugused kohalikud juhtivtegelased Murcia ülikoolist, haridusministeeriumist ja kohalikust omavalitsusest. Paraku moodustasid kõned ühe ja katkematu jada, kusjuures kõik peale Michaeli (kelle ülesaste oli tavapäraselt mõnus ja humoorikas) eelistasid oma kõne pidada kohalikus keeles. Tõsi, ingliskeelne tõlge kuvati vahelduva eduga suurele ekraanile, kuid eriti just noorte osalejate silmavaatest võis järeldada, et selline asjade korraldus neile küll pinget ei paku. Keelebarjääri tõttu läksid kaduma ka toredamad kohad valdavalt üsna triviaalsetest kõnedest. (Võrdluseks, aastal 2007 Potsdamis olid avaaktuse kandvaks jõuks glamuurne popbänd ja erisugused vahvad esinejad lauljatest ja tantsijatest kostümeeritud näitlejateni, samas kui kõnede osa oli hajutatud ja ka kokkuvõttes lühike.) Kõik tulevaste noorteürituste korraldajad, siinkohal teile näpunäide: pidage vähem kõnesid! Kui kõnedeprogramm lõpuks otsa sai, vallandus publikumi spontaanne kergendusaplaus. Seejärel asutati endid juba minekule, kui kõigi üllatuseks selgus, et siiski on algamas ka kultuuriprogramm. Selle eest kandsid hoolt kohaliku kunstide kooli õpilased, kes pakkusid mitmekesiseid etteasteid alates moderntantsust ja lõpetades hoogsa flamenkoga, saatjaks lakkamatu kastanjettide klõbin. Puändina kanti ette hoogne, ehkki paraku hispaaniakeelne sõna-, laulu- ja tantsuetendus George Gershwini teose «Ameeriklane Pariisis» ainetel, mille rahvas võttis vastu tormiliste ovatsioonidega.
Ürituse lõppedes kasutasime me, eestlased, ära soodsat positsiooni saali ukse lähedal ja siirdusime otsejoones sööklasse, kus talongi eest sai endale valida kopsaka lõunaeine. Rahuloluga nentisime, et meie järele moodustus hiiglaslik looklev järjekord õpilastest ja mentoritest. Kuid pärast söömist tähendas see meile hirmpikka ootamist, enne kui mindi üheskoos sooritama kolmandat päevakorrapunkti – tutvumist homse I eksperimendivooru asupaigaks olevate laboritega. Ooteaeg fuajees mööda veeretatud (väljas sadas jätkuvalt) ja õpilastega viimased jutud maha räägitud (õhtul me enam ei tohtinud nendega suhelda, vältimaks etteütlemise võimalusi, lisaks pidi Karin kõigilt ära korjama ka telefonid), suundusime läbi jätkuva kerge saju ja jumitute veelompide (püsirubriigist: «Hispaanias on hirmsad vihmahood») veidi eemal asuvasse keemiahoonesse, kus iga riigi esindajad pidid uksesildi järgi üles otsima just selle labori, kus omad homme võistlema asuvad. Samal ajal sõidutati õpilased jätkuva vihmasaju tõttu kavakohase loomaaia asemel hoopiski tutvuma kohaliku kaubandusega. Teel laboritesse seintel leiduvaid plakateid uurides saime kinnitust, et hispaanlastel on naljakas komme küsilausete algusesse panna kummuli keeratud küsimärk, hüüdlausete korral aga sama kohtlemise osaliseks saanud hüüumärk. Seda siis lisaks normaalsetele lõpumärkidele. Aga millegi abil peab ju püüdma teistest rahvastest eristuda!
Avastasime, et Eesti tiimid jagavad võistluspaika veel kolme riigiga, kuid neile kuulub laboris mõnusalt privaatne «boks», kus rahus oma asja ajada. Ilmnes, et meie kolme «erialaspetsialisti» – füüsiku, keemiku ja bioloogi töökohad olid sisustatud igati korralikult ja kaasaegselt. Ainsa puudusena avastas Timo, et statiivi plastikust kinnitusdetail oli veidi kipakas ega võimaldanud büretti otseks seada. See probleem sai korraldajate abiga sujuvalt ära klaaritud. Täheldasime, et eksperimendis leiavad kasutust mitmed moodsad aparaadid nagu fotospektromeeter, pH-meeter ja automaatpipett. Kaks esimest on meie võistlejatele treeninglaagritest juba vanad tuttavad, kuid viimase osas avaldas Timo kartust, kas meie omad ikka selle täppismõõturi tööpõhimõtte ära tabavad – polnud me ju ettevalmistuslaagrites antud instrumenti tutvustanud. Ilmsiks tuli ka asjaolu, et nii «bioloogil» kui «keemikul» seisab ees tiitrimine. Klassikalise bioloogiaga näis esimese eksperimendi bioloogiaosal minu kurvastuseks napilt pistmist olema. Füüsik pidi asuma tegelema nailon- ja siidniidi venivusomaduste võrdlemisega, keemikult oodati muuhulgas nailoni sünteesimist ning bioloogil tuli moodsa uurimisaparatuuri toel välja selgitada valgusisaldused siidiussi- ja mooruspuuleheekstraktis.
Nähtuga üldiselt rahul, naasime bussidesse, kus jagati välja ka ingliskeelsed töövihikud peagi algava I vooru ülesannete arutelu ja tõlketöö tarvis. Enamus meist veetiski tagasitee ülesannetega tutvudes. Ilmnes, et kõige pikem, 5 lk osa oli jäetud «bioloogile» – minu kui bioloogiamentori seisukohalt vähemeeldiv asjaolu. Aga ka seekordsetes keemia- ja füüsikatöödes leidus küllaga tihket teksti, mille kallal andis pead murda nii tõlkijatel kui hiljem õpilastel-lahendajatel. Kell 18 algaski arutelu tollessamas spordikompleksis, kuhu eelmisel päeval vähetulusa visiidi olime sooritanud. Läbi kerge seenevihma kõmpisimegi nõutud ajal kohale, kus selgus, et meile on eraldatud üpris omapärane ruum. Suuruselt igati paras, aga korralike laudade asemel, kuhu seada sülearvutid ja paberikraam, avastasime toolide käetugede küljest vaid kidurad plastikust plaadikesed, mida minilauakeseks käänates võis poolviltuses asendis märkmealusena pruukida. Sülearvuti asetamiseks olid need «lauad» aga üpris ebasobivad – lisaks veel libedast materjalist, ähvardades kalli raali iga väikese müksu puhul «sadulast» kukutada. Veidi taolise kurioosumi üle torisenud, seadsime endid siiski sisse ja diskussioon võis alata. Mälupulga abiga saime kõik endile arvutitesse ingliskeelsed tööfailid. Ülesannete arutelu algas bioloogia osast, mis kulges suhteliselt kiiresti ja ladusalt. Vaid kahel korral pandi hääletusele sõnastuse või punktijagamisega seotud küsimusi. Mina eelistasin nüansside üle jagelemisele tekstide tõlkimist, et omadega aegsasti valmis jõuda. Järgmisena võeti ette keemia osa, kus Timo oli päris agar kaasakõneleja, tõstatades mitmeidki vaidlusteemasid ja paaril juhul ka õigust saades. Kell 20:30 tehti töösse tunnine vaheaeg õhtusöögi tarvis. Samal ajal olid õpilased suunatud spordikompleksi teise tiiba kehakultuuri harrastama, vältimaks soovimatuid kokkupuuteid. Pealik Michael pidas meile ka vastavateemalise kõne, pannes eriti uutele riikidele ja kahele tänavusele vaatlejale (Rumeenia ja Prantsusmaa) südamele, et EUSO üheks lipukirjaks on usaldus — võimatu on kontrollida, et keegi kellelegi midagi ette ei ütle, aga me kõik eeldame, et seda ei tehta. Ning kui kedagi mentoritest nähakse õpilastega suhtlemas, siis võidakse sellest suure tõenäosusega teha vastavad järeldused, mis ei lisa vastavale delegatsioonile just ausära.
Tõhus õhtueine manustatud, naasime tööpostile, kus tegevus jätkus peagi füüsikaosa aruteluga. Ka siinpuhul leidus seltskonnas küllaga aktiviste, kes vaidlustasid nii mõeldavaid kui mõeldamatuid asju, seades hispaanlasest moderaatori korduvalt keerukate dilemmade ette. Rohelist ja punast hääletuslipikut tuli füüsikamentoritel pruukida üpris sagedasti. Siiski sai südaööks seegi arutelu õnnelikult ühele poole ja rahvas hajus erinevatesse ruumidesse tõlketööd lõpetama. Õnneks olid korraldajad sisse seadnud ka hästivarustatud staabi, kus toimus valminud tööde väljaprintimine ja klammerdamine, aga sugugi mitte vähem olulise funktsioonina ka kohvi pakkumine. Meil, eestlastel kulus tõlke lõppviimistlusele veel ligi paar tundi, sealjuures pidi Timo üle vaatama mitmed kahtlased kohad minu paiguti üleliia biokeemilises tekstis. Vastutasuks kohendasin tal käigupealt mõned kiiruga tekkinud komaapsud, mis teda millegipärast väga ei vaimustanudki. Hotelli naasime poole kolme paiku öösel, olles sooritanud ka vajalikud tehnilised toimingud, tagamaks, et kõik meie võistlejad leiaksid homme laudadelt eest kompaktsed ja korralikud töövihikud. Teisipäev toob õpilastele kaasa esimese eksperimendi, mis sooritatakse kahes vahetuses. Vaba aeg veedetakse, vähemasti programmi kohaselt, külastades üht kohalikku kooli, samuti harrastades kanuusõitu ja purjetamist. Viimane tundub seninähtud korraldust arvestades küll julge plaanina, aga eks me kuule, mis sellest reaalselt välja tuleb. Mentoritele võimaldatakse hommikupoolikul kohaliku spaa külastus ja õhtupoolikul sõidutatakse meid uudistama tehnoloogiaparki.
|
Ingliskeelne EUSO blogi on kättesaadav aadressil 