Reede, 3. aprill Tänavune EUSO hakkab tasapisi, kuid kindlalt lähenema oma lõppvaatusele. Õpilased on oma töö teinud, nüüd jääb muude asjapulkade osaks nende panust hinnata ja parimatele väärilised autasud jagada. Tänane suur arbitratsioonipäev algas kell 8.15, mil þüriiga astus vaidlusse esimene 21 osalejariigist. Eesti oli paigutatud 20-ndaks, mis ennustas pikka ooteaega. Ja nii ka läks. Tõsi, füüsikas olid kõigil riikidel kopsakad punktisaagid ja palju vaidlusainest ei leitud – ei õnnestunud ka Karinil siit meile midagi juurde hankida. Seevastu keemia ja bioloogia puhul oli enamikul ütlemist, mistõttu 2 esimese tunniga saadi ära menetletud vaid 5...6 riiki. Vahepeal jätsime Timoga Karini Eesti agendina staabiruumi, ise hotellituppa naastes. Seal sain viimaks mahti oma suurt päevikuvõlga vähendada, samas sai veel pilk heidetud ka esimese eksperimendi töödele ja þürii pakutud punktidele. Meis süvenes veendumus, et bioloogia osas on eestlastele kõvasti liiga tehtud, sealjuures B-tiimile otsustasime juurde taotleda lausa pooli punkte. Timo oli kindlalt veendunud meie seisukoha õigsuses, samas kui mina rõõmustanuks mõnegi lisapunkti üle. Viimaks kella 14 paiku teavitaski Karin, et on aeg startida. Kohale jõudes ilmnes, et eestlasi juba oodatakse. Alustuseks asus väitlustulle Timo, kes kangutas keemiaþürii eesistujast daamilt välja päris mitu lisapunkti, samas siiski alla jäädes peamises vaidlusküsimuses – ko- ja homopolümeeri osas. Õnneks oli vähemasti otsustatud õigeks lugeda mõlemad variandid, ehkki Timo nördimust see ei vähendanud. Järgmisena aset leidnud bioloogiaväitlusel olid meie vastasteks üks kahest juhtivkorraldajast, väikest kasvu Jose, ja veel üks þüriisse kuuluv härrasmees. Samas bioloogiaülesannete põhikoostaja oli pidanud mingi perekondliku seiga tõttu enne meie tulekut lahkuma – raske öelda, kas vastasel juhul oleksid asjad kulgenud meie jaoks keerulisemalt. Igatahes läks päris hästi: A-võistkonnale saime juurde mitu punkti, B-tiimile aga lausa kümme. Þürii aktsepteeris peaaegu kõik meie põhjendused, vaid ühe arvutuse osas ilmnes Timo sooritatud kontrollrehkenduse põhjal õpilase-poolne apsakas. Siinjuures tuleb esile tõsta Timo jõuliselt sugestiivset väitlusmaneeri (mainimata tema karust ja karmi füsionoomiat), mis ei jätnud kahtlustki vajaduses meie pretensioone äärmise tõsidusega võtta. (Olgu kohe täpsustusena lisatud, et need välisjooned on tema loomuse ennustamisel sügavalt petlikud.) Üsna rahulolevatena naasime hotelli lõunasöögile, kus meiega liitusid ka õpilased, tundes suurt huvi endi soorituste vastu. Eriti murelik oli ses osas B-võistkonna «bioloog» Eva-Lotta, kes oli veendunud, et teda tabas raskekujuline häving ja Eesti B-tiimil läheb seetõttu keerukaks ka pronksmedalite saamine (ehkki nood antakse isegi viimaseks jäävale võistkonnale). Ma avaldasin ses osas siiski tugevat kahtlust. Ette rutates saab mainida, et Eva-Lotta tegi suurepärase soorituse, kaotades selles töös vaid mõne punkti.
Eine lõpuks saabusid ka þürii esialgsed punktid II eksperimendi töödele. Need osutusid meie jaoks vägagi rõõmustavateks — kõigis ainetes küündisid punktiskoorid 90% kanti või kõrgemale. Ühtlasi ei leidnud me ka kuigi palju ainest otsuste vaidlustamiseks (Timo siiski avastas oma nördimuseks, et taas oli ära põlatud ühe meie võistkonna oivaline graafikuteljestik). Tõsi, see edu ei pruugi kaugeltki tähendada, et meil tulebki võidukarikas Eestisse tagasi tassida, kuna kuluaaridest kostus, et ka mitmed teised tiimid olid II vooru eest kõrgeid punkte noppinud. See selleks, igatahes otsustasime häid uudiseid tähistada väikese linnatiiruga. Suundusime kolmekesi Los Alcazaresi kaubanduskvartalisse, kus vaatamata parasjagu kestnud siestale (paari-kolmetunnine pärastlõunane vaheaeg kaupluste ja teenindusettevõtete töös) võis kohata tolle turismilinna suurimat seninähtud inimkontsentratsiooni. Lahtiolevatest müügipaikadest külastasime muuhulgas supermarketit, kust varusime külakostiks peamiselt kohalikke maiustusi. Tegin ka pilte omapärasematest toodetest, kuni selle eest poetöötajalt leebel moel manitseda sain. Väärib märkimist, et Hispaanias on juba müügil spetsiaalsed lihavõttemunad, kusjuures ka värvituna — lihavõtted on siinkandis tõesti tähtsad pühad.
Vahepeal käisime uurimas, kui kaugel on arbitreerimisjärg, misjärel oli ka siesta lõppenud ja otsustasime poeretke korrata. Sedapuhku sattusime ðoppamisega tõsisesse hoogu: Karin leidis mitmesuguseid kingitusi lapselastele ja Timo lastele, minagi soetasin endale üht-teist tarvilikku, lisaks mõne kingituse. Karin oli kuulnud, et ungarlased peavad plaani homme enne teisi ühistranspordiga Murciasse põrutada, kuna õhtuse lõputseremoonia puhuks meile linnas vaba aega ette polnud nähtud. Sestap varusin ühest poest targu ka Murcia linnakaardi. Hotelli poole astudes kohtasime paari kolleegi, kelle sõnutsi olla arbitraaþ vahepeal jõudsamalt edenema hakanud, sestap lisasime sammu. Infanta Christinas aga ilmnes, et järg oli ikka veel vaevu poole peal, seda isegi vaatamata viimasena kirjas olnud Bulgaaria delegatsiooni nahhaalsele vaheletrügimisele. Karin võttis taas sisse valvepositsiooni arvutiruumis, samas lasime me Timoga taas jalga, tema oma hotellituppa audioraamatut kuulama, mina aga fotokaga mereranda. 700 km2 hõlmav Mar Menori (tõlkes: 'väike meri') laguun oma madala, sooja, soolase ja seega hästikandva veega ning eeskujuliku infrastruktuuriga on väga populaarne veespordialade harrastamise paik. Sooritasin tubli jalutuskäigu piki selle väärika veekogu nägusat rannapromenaadi, imetledes Mar Menori laguuni ja selle vastaskaldalt La Manga maasäärelt paistvat hotellide rodu. Sealjuures sattusin peale ägedale rannajalgpallilahingule, kus eesti noormeeste osalusel moodustatud rahvusvaheliste segavõistkondade heitluses (väravad olid moodustatud käepärastest tokkidest) oli parasjagu viigiseis 5:5. Kõndisin tubli maa põhja suunas, korjates veepiirilt kaasa peotäie mitmesuguseid pisemat sorti limusekodasid. Et peagi oli karta Karini korraldust kähku staapi naasta, pöörasin mõne aja pärast otsa ringi. Kui taas jalgpalluritest möödusin, oli ühel meie noormeestest jalg pisut verine, kõigil särgid märjad ja seis 17:17. Heitlus ei näidanud aga vaibumise märke. Varsti helistas Karin ja teatas, et poole tunni pärast võiksime Timoga staapi naasta. Selle aja kasutasin kavalasti rannaäärsete palmipuude all oma ustava Canon G9-ga linde varitsedes. Muuhulgas püüdsin kaadrisse ühe vintlase, kuldnoka ja musträsta, jäädes enda sooritusega igati rahule.
Aga siis tuligi naasta arbitreerimisruumi, kus ilmnes, et keemia järg ongi vahepeal meieni jõudnud. Timo pidas kaheliikmelise þüriiga maha pika sõnasõja, kus ilmnes, et tegelikult oligi Eesti võistkonnad graafiku teljed õigesti paigutanud, ent millegipärast oli ülesande tekstis soovitud vastupidist, mistõttu þürii oli raske südamega otsustanud lähtuda teksti nõuetest. See tähendas meile telgede eest nulliringi, mis Timo vägagi turri ajas. Kuid midagi polnud parata. Keemia arbitraaþ Karini eestvedamisel kulges meile soodsalt, kuna saime A-võistkonnale ühe punkti juurde. Bioloogia osas paljastas vastuselehtedega tutvumine aga kurbliku tõiga, et meil polnudki midagi vaidlustada. Eksimused kujutasid endist lihtsaid arvutusapse, mis punkti ei võimaldanud, ehkki põhimõtteliselt oli asjale õigesti lähenetud. Kummati võisime Eesti tiimide II vooru skooridega igati rahule jääda. Eriti jõuliselt parandas oma sooritust meie B-võistkond.
Enne hotellituppa taandumist otsustasime Timo ja noortega osa võtta spordisaalis välja kuulutatud teadusteatri programmist. Noor teadlastepaar demonstreeris seal kõikmõeldavaid eksperimente vedela lämmastikuga, alates klassikalisest lilleõie killustamisest ja lõpetades jahutatud õhuhapniku paramagneetiliste omaduste demonstreerimisega. Tehti ka «härjasilma», mis kõvasti pannipõhja kinni jäi, jahutati pannkoogiks õhku täis õhupalle, pandi vurrina keerlema lämmastikuga täidetud pinksipall ja mekiti külmas krõbestatud vahukomme. Meeleolukas ja hariv programm lõppes diskoga, kus «suitsu» tekitati -196-kraadise temperatuuriga lämmastikule kuuma vee lisamise abil.
Homseks oli vahepeal välja pakutud uus plaan, mille kohaselt mentorid sõidutatakse Murciasse juba kell 11, võimaldamaks neil iseseisvalt linnaga tutvuda. Enne seda, kell 9 leiab aset mentorite koosolek, kus otsustatakse ära medalite jaotus ja tutvustatakse plaane järgmiseks aastaks. Usutavasti tuleb meil siis tagastada ka mullune võidukarikas, mis vahepealse aja on veetnud minu ja Timo toas seljakotis. EUSO pidulik lõputseremoonia koos medali- ja karikajagamisega leiab aset õhtul kell 17 Murcia Keskarhiivi hoones. Sellele järgneb lahkumispidu õhtusöögiga. Kesköö paiku peaksime jõudma tagasi hotelli, kust juba kell 5 tuleb eestlastel ja veel kolmel delegatsioonil startida Alicante poole, et jõuda Londoni lennukile.
|
