Käesoleva ülevaade on koostatud aastaid tagasi ning avaldatud Bioloogia- ja Geograafiaõpetajate Liidu toimetises nr 6. Artikkel annab ülevaate uurimustööde olemusest, nende koostamise metoodikast ja vormistamisest ning on mõeldud eelkõige olümpiaadideks valmistujatele või uurimuste koostajaile.

Sellelt lehelt leiate vastuse järgmistele küsimustele:

• Kas uurimis- või uurimustöö?
• Mis on uurimustöö?
• Mis on probleem?
• Mis on huviobjekt?
• Kuidas seada eesmärki?
• Millised on uurimustöö tunnused?
• Kuidas jalgratast mitte leiutada?
• Kuidas tulemusi vormistada?
• Kuidas uurimustöö üles ehitada?
• Mis on referaat?
• Mismoodi allikaile viidata?
• Mis on viide?  
• Iseseisev töö õppimise vormina.

See on filoloogide kapsamaa. Nagu ütleb selle kohta "ÕS", on uurimus teemaga määratud teaduslik uurimistöö või siis selle tulemused, mis on teosena kirja pandud. Uurimuse eelduseks on uuring, mis on piiratud uurimisülesande täitmine. Kuivõrd õpilane, kes alustab mingisugust uurimist, peab vähemasti selguse huvides selle mingi teemaga piiritlema, võib tema valminud tööd õigustatult nimetada uurimuseks.
Algusse

Tundub, et pole midagi lihtsamat kui anda õpilastele idee uurimustööde teostamiseks, eriti kui ees ootab mõni konkurss või võistlus, kuhu õpetaja saaks oma andekamad õpilased saata kooli ja iseennast esindama. Kaheldamatult peaks initsiatiiv töö läbiviimiseks tulema õpetajalt, sest õpilane ei pruugi selle peale tullagi, et ka sel moel on võimalik end teostada.

Tegelikult on õpetaja esimeseks ülesandeks juhendada õpilast uurimust teostama. Mõistagi tuleb eelkõige tegeleda nende õpilastega, kelles on teadlase soont. Kuid ülejäänutegi jaoks ei jookse mööda külge alla teadmised uurimustööde teostamisest. Et uurimuse puhul on tegu kogu elus väga olulise loova mõtlemise rakendamise ja valiku tegemise oskusega, peaks sellele pühendama vähemasti terve õppetunni. Ükski emakeele-õpetaja ei pane õpilasi kirjandit kirjutama enne, kui nad pole eelnevalt selgeks saanud, mis üleüldse on kirjand.

Selleks, et kirjutada uurimust, peab olema probleem või huviobjekt, mida või keda uuritakse. Õpilase jaoks on ääretult oluline, et see objekt teda huvitaks. Huvi peaks olema sedavõrd suur, et olla stiimuliks tekkivate küsimuste väljaselgitamisel. Töö kirjutajal peab olema kindel eesmärk. Ja töö kirjutamine õpetaja meeleheaks ei saa olla eesmärgiks omaette, nii nagu ka konkursi võitmine või sellest tulenev lootus eksamitest vabaks saada. Loomulikult abistab õpetaja uurijat eesmärkide ja probleemide püstitamisel. See ei tähenda, et õpetaja peaks eesmärgid ise püstitama. Kaval õpetaja uurib eelnevalt õpilase eelteadmisi ja huvisid.
Algusse

Tsiteerides võõrsõnade leksikoni, on see uurimisülesanne. Probleem on lahendust nõudev küsimus või ka raskesti lahendatav ülesanne. Sisuliselt peaks igal õppuril, kui ta on vähegi õpihimuline, olema kuhjaga probleeme. Paljudele lastevanematele nii tuttavad ja ehk tüütavadki küsisõnad miks?, kas?, kuidas? jne peaksid olema õpetaja kõrvadele kui meeldiv muusika. Niisuguste õpilastega, kellel on huvisid ja küsimusi, on kerge töötada. Uurimustöö teostaja peab erinevalt teistest õpilastest enesele ise püstitama küsimused, valima neist välja jõukohasemad, millele "hammas peale hakkab" ning leidma iseseisvalt vastused.
Algusse

Õpilasi huvitavad igasugused asjad. Väga palju on nende huviobjektide hulgas selliseid, millistele koolitunnis vastust ei leia. Noore teaduri seisukohalt võib olla huviobjektiks nii mingi konkreetne ese, olend või nähtus kui ka probleem kui niisugune. Esmakordsel katsetajal võib tekkida soov uurida näiteks koera. Tihtipeale ei tule õpilane selle pealegi, mismoodi probleemi sõnastada ja oma tööd eesmärgistada. Selles peab taas appi tulema õpetaja.
Alguse

Kui probleem on olemas, on vaja see lahendada. Üldjoontes ongi lahendus uurimustöö peamiseks eesmärgiks. Kuid sellisel moel arutledes võiksime ju seada eesmärgiks Kogu Maailma Tõe väljaselgitamise. Usklikud inimesed väidavad, et ainult Jumal teab kogu tõde, inimene on küündimatu. Nii oleks lihtinimesel mõistlikum oma eesmärki pisutki piiritleda. Uurija peab teadma oma võimeid, arvestama võimaluste ja ajalimiidiga. Seega on nimetatud asjaolud uurimustöö teostajale eesmärgi püstitamisel peamisteks limiteerivateks teguriteks.
Algusse

Igal uurimustööl peaksid olema selgelt välja toodud või vähemasti märgatavalt rakendatud järgmised tunnused. Peale probleemi seadmise või eesmärgipüstituse tuleks välja tuua selle lahendamiseks kasutatavad meetodid. Kui meetodeid on mitu, saadakse uurimuse metoodika. Seejärgselt peaks uurija asuma vajalike vahendite ja võimalike võimaluste väljaselgitamisele. Võimalused määravad sageli ka uurimisvahendid ja -meetodi. On ilmselge, et kooliõpilane ei saa iseseisvalt uurida probleeme, mis vajavad näiteks kallist tehnikat või peenelektroonikat. Nooremate õpilaste puhul piirdub sageli kogu töö kirjanduse uurimisega. Niisugusel puhul ei oma lugemise ja kirjatehnika kasutamise mainimine vahendi või meetodina väärtust. Juhul kui aga kasutust leiavad mingi kindla seaduspära järgi valitud kirjandusallikad, on soovitav seda ka töös märkida.

Erinevaid uurimismeetodeid võib olla väga palju. Igal neist on oma taktika ja strateegia. Siinkohal nimetan ma uurimise taktikaks praktilise töö üksikuid etappe ning strateegiaks üldist suunda, perspektiivi, milleni uurija püüab jõuda. Näiteks võib uurimus olla eeltööks edasisele, põhjalikumale või teise meetodi alusel teostatavale uuringule.

Üks kavalaid teadusliku uurimustöö meetodeid on väite ümberlükkamine. Sisuliselt on see üsnagi tõsiselt võetav tõestusmeetod. Sellisel juhul rakendab uurija kõik jõupingutused selleks, et enda püstitatud hüpoteesi ehk teaduslikku oletust ümber lükata. Seda võiks isegi nimetada antihüpoteesi püstitamiseks. Näiteks kui tahame välja uurida, kas Päike on ümmargune, on probleemiks nimetatud taevakeha kuju. Uurija teeb targasti, kui püstitab antihüpoteesi — Päike on neljakandiline — ja püüab seda tõestada. Kui kõikvõimalikud tõestused liiva jooksevad, on vastus käes — Päike ei ole neljakandiline.
Algusse

Algajatele uurijatele on palju lubatud. Kuivõrd õpilase uurimus on eelkõige teadustöö teostamise ja vormistamise õppimine, siis ei kehti siin isegi rahvusvahelised Copyright’i karmid meetmed. Mida noorem on õpilane, seda enam peab ta õppima eelkõige ise analüüsima ja järeldama. Vanematel õpilastel tuleb tõsisemalt suhtuda kirjandusse. Veel enne probleemi lahendamise kallale asumist on otstarbekas välja uurida, kas keegi varem või kusagil mujal pole juba seda teemat puudutanud. Siin valitseb seadus — mida enam keeli uurija valdab, seda parem. Üldiselt antakse enamus rahvusvahelisi artikleid välja inglise keeles. Üheks teeks uurimuste kohta teavet saada on raamatukogude külastamine. Õpilastele ei pruugi see moodus tänapäeva tehnoajastul kuigi rentaabel tunduda. Igati soodne võimalus kaasaegse ja kasuliku ühendamisel on siinpuhul InterNeti teenuste kasutamine.

Enamikus koolidest on võimalus välisilmaga ühenduse võtmiseks. Peale selle on lastevanemate tööpaikades tavaliselt võrgus olevad arvutid. Väga väike on tõenäosus, et ühele asjalikule noorele teadurile keelataks arvuti kasutamine. Võrkulülitunud arvuti otsib andmeid üle kogu Maailma. Seepärast piisab vaid õigest otsimise moodusest, ja kogu olemasolev info tuleb kätte. Suurepäraseks märksõna järgi otsimise võimaluseks on Lycose otsisüsteem. Selle aadressiks on http://www.lycos.com. Kui siintoodud aadressilt on lehekülg avanenud, piisab vaid otsitava märksõna sisestamisest lünka. Nupp "Search" annab käsu info kohale tuua…

Tegelikult koosnebki kogu arvutiga suhtlemine vaid hiirega klikkimisest ja olemasoleva info selekteerimisest. Otsimismootoreid on mitmeid teisigi, kusjuures ühelt aadressilt leiab neid korraga mitu: http://www.zzz.ee/search. EBO lehtedel on link Eesti kasutatavaimale Neti otsingumootorile. Sealt omakorda üks efektiivsemaid näib olevat Google'i otsing.

Juhul kui õpilane ei valda inglise keelt, võib otsimise käivitada ka saksa, prantsuse või koguni eesti keeles. Vene keelt kõnelevad õpilased omavad võimalust kasutada Yandex'i otsingut. Mõistagi saadakse tulemusena vaid sisestatud märksõna sisaldavad viited. Kui viidete loend on käes, võib sellest omakorda valida, millist kasutada, millist mitte. Juhul kui puudub võimalus faili väljaprintimiseks, tuleks puhkudel, kus materjali on enam kui korraga lugeda jaksaks piirduda raamatukoguga. Kuid viiteid õigetele raamatutele leiate samuti interneti vahendusel, näiteks Tartu Ülikooli kataloogist aadressil http://www.utlib.ee/ingrid.
Algusse

Varemalt kehtis kulreegel — kui sisu on vilets, siis olgu vähemasti väljanägemine tasemel! Niisugused ajad on mööda saamas. Tänapäeval pööratakse ühtviisi suurt tähelepanu nii sisule kui vormile. Sisule ehk isegi rohkem. Vähemasti on nii bioloogia-alaste uurimuste puhul. See aga ei tähenda, et vormistamisel üldse vaeva ei peaks nägema.

Töö vormistatakse selliselt, et see oleks nägus ning vastaks üldiselt kasutusele võetud kirjalike tööde vormistamise nõuetele. Õpetajad aga ei pruugi teada neid "üldkasutatavaid" nõudeid, mistõttu tuleks neid siinkohal korrata.

Et tänapäeval pole mingeid raskusi tööde vormistamiseks masinkirjas kas kirjutusmasinal või arvutil, tuleks seda eelistada käsitsi kirjutamisele. Isegi kõige korralikum käekiri võib jääda lugejale kohati arusaamatuks ning takistada teksti mõistmist.

Masinkirja suuruseks on sobivaim kas kirjutusmasina font (mida ei saagi muuta) või Arial Baltic arvutifondi 12 pt. Reavahe peaks olema 1,5 tähekõrgust. Tekst vormistatakse ühele lehe poolele, jättes üla- ja alaservast umbes 2,5 ning paremalt 1,5 cm tühja ruumi. Köitmise tarvis tuleb vasakust servast jätta tühjaks umbes 3 cm. Et lühemate peatükkide puhul võib mitu lehekülge järjest alata uue pealkirjaga, peab soovitama lehekülgede numbrid seada lehe alaserva, kas keskele või paremasse äärde. Viimasel ajal on meil kasutusele võetud dokumentide ja käsikirjade vormistamise rahvusvaheline norm. Selle järgi taandridu ei kasutata. Lõikude vahele jäetakse pisut suurem vahemaa. Kirjutusmasinal saab jätta tühja rea. Arvutil on kõiki neid võtteid võimalik üsna lihtsate käskudega korrigeerida. Arvutikirjal on veel terve rida eeliseid — teksti saab vormistada selliselt, et rea parem serv ei jääks "karvaseks" (justify) ning, mis peamine, seda on kirjutajal äärmiselt mugav täiendada, parandada ja redigeerida.

Teksti sees tuuakse välja olulisemad illustratsioonid. Reeglina kõik illustratsioonid nummerdatakse, viidates teksti vastavas lauses antud illustratsioonile. Fotode ja jooniste puhul on tavaks kirjutada allkiri, skeemide, diagrammide ja tabelite puhul pealkiri. Kui tööle plaanitakse lisada tabelid ja graafikud, mis on olnud abiks resultaatideni jõudmisel, ei sobi need teksti vahele, sest segaksid lugemist. Kui autor leiab, et otstarbekas on töö käiku ka lugejatele tutvustada, köidab ta kokkuvõtte järele lisad. Lisad nummerdatakse ning nendegi kohta peaksid olema tekstis viited.

Üldiselt nummerdatakse nii fotod, joonised, graafikud, tabelid kui ka lisad autonoomselt. See tähendab, et iga illustratsiooni liik järjest ja teistest sõltumatult. Kui õpilasel tekib hirm, et illustratsioonid võivad segi minna või on tal raske otsustada, kas mõnda neist nimetada graafikuks või diagrammiks, on lihtsam need siiski kõik järjest nummerdada. Juhul kui illustratsioone on suhteliselt palju, kasutatakse nende nummerdamist peatükiti. Näiteks J.3.12 tähistaks 3. peatüki 12. joonist.

Kogu tekst tuleks muuta võimalikult kergesti loetavaks. Tekst liigendatakse järgmises lõigus toodud näite põhjal, kusjuures üsna heaks tooniks peetakse peatükkide (osade) nummerdamist. Alapeatükid nummerdatakse omakorda. Niisugusel õpilastöö liigendamisel on ka väga sügav kasvatuslik roll — õpilane õpib eristama olulisemat ebaolulisemast, allutama ühte teemat teisele, tunnetama erinevate mõistete vahekordi jne.
Algusse

Igal uurimusel on sissejuhatus, teema-arendus ja kokkuvõte. Kui õpilane soovib avaldada juhendajale või abistajatele tänu, tehakse seda tavaliselt eraldi lõigus, mis kannab pealkirja eessõna. Et tööst kergemini ülevaadet saada, sobib sisukord kohe eessõna järele. Töö algab sissejuhatusega, milles tuuakse välja töö teostamise idee sünd, antakse ülevaade varem tehtud eeltöödest ning kirjeldatakse töö metoodikat. Sageli on põhjalikumate tööde puhul metoodika kirjeldus iseenesest omaette peatükki väärt. Sellisel juhul võib avada uue, metoodika peatüki. Kui töös kasutatav materjal on piisavalt mahukas, pole paha sedagi eraldi peatükina kirjeldada. Sisu ja selle liigendamise osas on raske ettekirjutusi teha, kuivõrd see oleneb väga suurel määral konkreetsest teemast.

Mõistagi on üpris suur kaal uurimustöö järeldustel. Selles annab töö koostaja tehtule omapoolse hinnangu, teeb kokkuvõtte antud tööst ja toob välja resultaadid. Kokkuvõte, mis on iseseisev peatükk, peaks olema lühike resümee kogu tööst ja selle tulemustest. Kui autoril on plaanis oma tööd laiemale publikule tutvustada, teeb ta veel ka võõrkeelse kokkuvõtte (tavaliselt inglise keeles). Vene keeles kirjutatud töödel peab olema lisaks ka riigikeelne kokkuvõte.

Kokkuvõtte järele, enne lisasid, tuuakse kasutatud kirjanduse loend. Loetelus on kirjed alfabeetilises järjestuses ning nummerdatud. Slaavi ja ladina tähestikus olevad kirjeid ei tooda läbisegi. Reeglina tuuakse eespool kirjed selles keeles või tähestikus, millises on kirjutatud uurimus. Näiteks vene keelse uurimuse puhul antakse algul kõik vene keelsed kirjed järgides vene alfabeeti, seejärel inglise, eesti, saksa ja teiste ladina tähtedega kirjutatud allikate kirjed järgides eesti tähestikku.

Peale eessõna ja kokkuvõtte ei tohiks teised peatükid olla leheküljest lühemad, vastasel korral võib lugejat hakata häirima ülemäärane liigendatus.
Algusse

Üksnes kirjanduse põhjal koostatud referatiivsete uurimuste puhul peab juhendaja hoolega jälgima, et õpilane ei kirjutaks referaadi lihtsalt maha. Veelgi vähem kõlbab tsitaatide loetelu, kusjuures tihtilugu ei vaevuta teksti isegi ümber sõnastama. Referaat pole midagi muud kui kokkuvõtlik ülevaade trükitud töödest. Kusjuures ka referaadi puhul tuleb oluliseks pidada õpilase enese arvamust antud küsimuses. Kirjanduse põhjal koostatud uurimus peaks referaadist erinema eelkõige selle poolest, et siin peab probleemipüstitus olema uurijapoolne.

Näiteks 1996/97 õppeaasta bioloogiaolümpiaadi teemaks on "Inimene ja tervishoid". Uurimustöö ei pea küll üldse mitte haakuma olümpiaadi teemaga, kuid näiteks väga põneva teema — "Vastukäivad toitumissoovitused" — saaks kirjutada üksnes ajalehtedes ja ajakirjades avaldatu põhjal. Loomulikult peab uurijal olema antud küsimuses eelnevalt enda seisukoht. Igat ajakirjanduses, teles ja raadios avaldatud teadet on võimalik lähtuvalt sellest seisukohast kommenteerida.
Algusse

Viitamine polegi nii suur kunst kui algul paistab. Kui uurijal on oma tööst selge ülevaade ning ta teostab seda sihipäraselt, ei saa siin eksitusi juhtuda. On vähe tõenäone, et uurimustööd kirjutav õpilane võtab ette paar raamatut ning kirjutab neist lauseid moondades välja mõned lõigud, et seda siis uurimuse pähe esitada. Uurima asunud õpilane kogub eelkõige kokku kogu kättesaadava kirjanduse, mis vähegi teda huvitavat teemat puudutab. Siis sirvib need allikad läbi ning selekteerib välja sellised, millistest ta leiab vajaliku olevat tsiteerida või põhjalikumalt lugeda. Kirjanduse loetelu koostatakse veel enne töö vormistamist. Kui on kindel, et artikleid, raamatuid või muid allikaid enam ei lisandu, "suletakse nimekiri". Õpilane koostab siis kirjete registri, seades teosed tähestikulisse järjekorda. Seejärel nummerdab kirjed. Loetelus ei tohiks olla kirjeid, millele tekstis pole viidatud.

Kirje vorm sõltub sellest, kas see viitab monograafiale, kollektiivsele teosele, ajakirja või ajalehe artiklile. Üldreeglina ei viidata õpikutele, teatmeteostele, leksikonidele ja sõnaraamatutele. Kuigi nooremate õpilaste puhul oleks selle keelamine liiast. Kui raamatust suurem osa leiab kasutust, märgitakse kirje lõppu raamatu lehekülgede arv. Kui aga kasutatakse vaid üksikut lõiku või peatükki, piisab viitest antud lõigule ja lehekülgedele. Olgu abiks mõned näited.

1. Anatomy By Gray. 36th Edition. 1980, reprinted 1984, Churchill Livingstone. Edingburgh, London, Melbourne and New York. 1578 p.

2. Jänes, H. (koostaja). 1988. Tervise teejuht. I osa. Tallinn, "Valgus", lk 9…82.

3. Leuhin, I. 1996. Koolinoorte bioloogiaolümpiaad. "Õpetajate Leht", 11.okt. nr 40/41, lk 11.

4. Moe, D., Kihno, K. & Pirrus, R. 1992, Anchrophoenic disturbance of vegetation in Estonia through the Holocene based on some selected pollen diagrams. A preliminary survey. PACT 37, pp. 79…95.

5. Tehver, J. 1979, Koduloomade histoloogia. Tallinn "Valgus", 394 lk.

Viited veebilehtedele:

6. URL: http://greta.cs.ioc.ee/~opleht/Arhiiv/Okt11/artikkel18.html 13.04.2002

Siin on viiteid mitmest vallast. Kolmas viitab ajaleheartiklile, kuues selle sama artikli võrguväljaandele. Tegelikult ei pea niisuguseid viiteid dubleerima, eelistatum on trükis ja paberil ilmunud artikli tsiteerimine. Kuid kui töö teostajal ei ole võimalik kirjandusallikat leida või kasutab ta vaid võrgus välja antud dokumenti, ei pääse mööda ka niisugusest viitest interneti aadressile.

Siinuures tuleb rõhutada, et üldine nõue kirjanduse loetelule on, et see peab olema ühtlaselt vormistatud (nt võib aastaarvud ka hoopis lõppu kirjutada) ning et viite järgi oleks alati võimalik allikat leida.
Algusse

Mille poolest erinevad viide ja kirjanduse loend? Need on kaks erinevat asja, mis sageli segi aetakse. Viide on tekstis esinev suunaja. Lugejat võidakse suunata vaatama mõnd illustratsiooni, tabelit, selgitavat skeemi, lisasse paigutatud fotot vms. Tavaliselt viidatakse verbaalselt, nt vt lk 36 joonis 7a. Või - nagu näha juuresoleval diagrammil (joonis 8)... Kirjutatut illustreerivad lisas toodud fotod (lisad 3...5).

Ent viiteks tuleb nimetada ka autoripoolset märkust algallika kasutamisele. Näiteks kui uurimuse autor leiab huvipakkuvaid fraase, mida ta just otsesõnu ei tsiteeri, ent oma töös siiski kasutab, märgib ta vastava lõigu järele selle allika kui viite. Viidatud allikas peab kindlasti sisalduma ka kirjanduse loendis. Siinjuures tuleks silmas pidada, et õpikutele, teatmeteostele ja muudele üldtunnustatud allikatele tavaliselt ei viidata, juhul kui töö iseloom ei näe ette vastupidist. Näiteks: On teada, et Eestisse on introdutseeritud üle 2500 liigi püsililli (Süvalepp, 1979). Peab aga rõhutama, et paljude taimede puhul on mullaharimine üks olulisemaid töid, eriti nartsisside puhul (Zaletajeva ja Toomel, 1986).

Viimases näites toodud viited peavad kajastuma ka kirjanduse loendis. Loendis antakse allikate detailne kirje:
1. Kask, M. jt. Metsa- ja niidutaimed. Tallinn, Valgus 1978. 224 lk.
2. Süvalepp, A. Pikaealisi püsililli haljastamiseks. - Iluaiandus. Haljastuses perspektiivseid dekoratiivtaimi. Tallinn, Valgus 1979. lk 31...53.
3. Valsner, A. Õppekäigud salumetsa. Tallinn, Valgus 1977. 126 lk.
4. Zaletajeva, J.; Toomel, A. Nartsissid. Tallinn, Valgus 1986. 224 lk.

Selles loendi näites on täidetud järgmised nõudmised:
- loendis on autorid alfabeetilises järjekorras (kui kasutatakse ka slaavi vm tähestikus kirjutatud allikaid, lisatakse need loendi lõppu; eraldi loendina tuuakse viited elektroonilistele allikatele);
- kui kõigilt allikailt pole võimalik tuvastada autori(te) eesnime(sid), on mugavam opereerida üksnes initsiaalidega (üle kogu loendi peab olema selle ülesehitus ühtne). Nt 4. viites on autoreid kaks. Eestikeelsete allikate puhul eraldatakse autorite nimed semikooloniga (inglisekeelsete puhul on kasutusel &, ent ühtluse mõttes soovitame siingi valida üks võimalustest);
- kui autoreid on rohkem kui kaks, lubatakse viidata vaid esimese autori järgi (nt viide 1 - kokku neli autorit);
- selles loendis on (erinevalt eelmisest) valitud esitusviis, kus allika avaldamisaasta on märgitud kirjastuse nime järele. (Lubatav on ka variant, kus väljaande ilmumisaasta on otse autorinime järel, ent sel juhul peab see nii olema üle kogu loendi);
- toodud loendis märgib 2. viide artiklite kogumikku, kus suuremast raamatust on uurimise tarvis kasutatud vaid üht artiklit. Sellisel juhul ei märgita raamatu lehekülgede arvu, vaid nende lehekülgede numbrid, kus vastav artikkel paikneb;
- kindlasti peab allika kirje lõppema lehekülgede arvuga. Kui uurimuse koostaja kasutab oma töös kogu teost (mitut erinevat osa sellest), märgitakse selle teose lehekülgede koguarv. Kui kasutatakse vaid üksikut osa teosest, võib sellele viidata tekstis (nt Valsner, 1977; lk 45).

Mõnikord on uurimuse koostajal vaja nii palju erinevatele allikatele viidata, et see hakkaks segama valminud töö lugemist. Eriti referatiivsetes töödes või uurimuse peatükis "Kirjanduse analüüs". Sellisel juhul soovitame kasutada mugandatud viitamist (see kehtib üksnes kirjandusallikatele viitamise kohta! Joonistele ja muule illustreerivale ja täiendavale materjalile viiadatakse siiski eespoolkirjeldatud moodusel). Mugandatud viitamise tarvis peab autoril olema terviklik ülevaade kasutatavast kirjandusest, kirjanduse loend juba tähestikulises järjekorras ning nummerdatud. Sellisel juhul saaksime eespool näitena toodu kirjutada järgmiselt: On teada, et Eestisse on introdutseeritud üle 2500 liigi püsililli [2]. Peab aga rõhutama, et paljude taimede puhul on mullaharimine üks olulisemaid töid, eriti nartsisside puhul [4].

Nagu näidatud, on kombeks sel puhul kasutada kantsulgusid. Mugandatud meetodi kasuks räägib seegi asjaolu, et kasutatakse üksikut numbrit, mitte nimesid ja aastaarve. Näiteks kui kahelt autorilt kasutatakse ühe aasta jooksul ilmunud 5 erinevat allikat, muutuks standardne viitamine tõeliselt tüütuks, sest ühel ja samal aastal avaldatud allikad tähistatakse veel omakorda tähtedega, nt Uusmäe & Vanamõisa, 2001a; Uusmäe & Vanamõisa, 2001b; Uusmäe & Vanamõisa, 2001c jne.

Kogu uurimustöö on algusest lõpuni õpilase teadustöö. Nagu teadustöödel ikka, on ka siin üsna oluline osa juhendajal. Juhendajaid võib olla ka rohkem kui üks. Kuid juhendaja funktsioon peaks eelkõige olema juhendamine. Õpilase jaoks on ehk konkursilt saadud kümneski koht parem kui esimene, peaasi, et ta tunnetaks oma võimeid. Mõnikord on juhendajal sedavõrd suur soov oma noor teadur viia esikohale, et teeb suure osa tööstki tema eest ära. Uurimustööde konkurss on siiski õpilaste konkurss. Juhendaja peab kogu energia rakendama sellele, et õpilast abistada, talle jagada soovitusi ja nõuandeid. Nooremad õpilased vajavad küllaltki tõsist abi kasvõi eesmärgi püstitamisel ja selle sõnastamisel. Mitte mingil juhul ei tohiks aga juhendaja õpilase eest tööd ära teha. See puudutab nii vaatlusi, katseid kui järelduste tegemist.

Uurimustööde konkurss on õpilastele paras teadustöö tegemise õppimise võimalus. Loomulikult on selles ka terake sportlikku hasarti ning edevust. Kui õpilane lahendab enda jaoks huvitava probleemi, suudab selle korrektselt vormistada ning sellest järeldusi teha, on ta väga palju õppinud. Peale selle õpib ta iseseisvalt töötama ning selgelt väljenduma. Iseseisev töö seisneb põhiprobleemist johtuvatele küsimustele lahenduste otsimises, kirjanduse uurimises ja loovas mõtlemises. Kaldun arvama, et niisugune töö väärib väga head hinnet ka juhul, kui tulemused pole kõige paremad. Ka negatiivne kogemus võib olla õppetunniks, mistõttu õpetajal lasub lisaks juhendamisele veel ka teine ülesanne — ta peab olema lohutajaks juhul, kui ei saavutata oodatud tulemust.
Algusse

Tagasi eelmisele lehele

© 2002 | xan production