Pühapäev, 29. märts Väsitava päeva mõjul saabus vähemasti mentorite jaoks uni vaatamata mitte kõige mugavamatele vooditele üpris nobedasti. See sai aga katkestatud varahommikul kella 7 paiku (vahepeal oli aset leidnud üleminek suveajale) nõudliku telefonihelina poolt. Hotelli sise-telefonivõrk on korraldatud nõnda, et tubadevahelisteks kõnedeks tuleb valida vaid toa number. Meil on see 112. Niisiis, rabasin toru, arvates, et küllap helistab keegi meie omadest. Aga helistajaks osutus olema hoopis tugeva aktsendiga inglise keelt purssiv naisterahvas, kelle jutust ilmnes, et toas 404 on kellelgi väga halb olla, ja tarvis läheks kiiret arstiabi. Unesegasena pobisesin vastu, et meil siin pole meedikuid, ja üleüldse ei tohiks tolles toas asuda kedagi Eesti omadest, nii et ei oska küll kuidagi aidata. Naishääl kordas siiski abipalvet, mispeale pobisesin midagi sellist, et eks me vaata, panin toru ära, kohmasin asjast midagi ka samuti unesegasele Timole ja sättisin end uuesti siruli, et uinakut jätkata. Veidi hiljem turgatas mulle aga ehmatusega, et 112 on ju ka hädaabinumber, nii et ehk lootiski helistaja toru otsa saada kiirabi! Ja äkki jäigi talle mulje, et abi on siiski tulekul, vaatamata «dispetðeri» kentsakavõitu suhtlusviisile! Seepeale otsustasin, et inimelu on unest väärtuslikum ja tuleb minna retseptsiooni teavitama – ehk on keegi tõepoolest kriitilises seisundis ja pikisilmi abi ootamas. Kui olin ärevalt ja mõningate raskustega asjaloo sealsele isandale selgeks teinud, teatas ta, et abi on juba tellitud – tegu olla olnud ootamatult sünnitama hakanud naisega! Sellise äreva seikluse järel voodisse naasnult ei tahtnudki mul uni enam saabuda, nii et hommikusöögini jäänud paar tundi kulgesid küljelt küljele pööreldes.  
Hommikueine oli taas igati esinduslik, pakkudes muuhulgas munaputru, härjasilmi, kõiksuguseid leivakesi, juustu- ja vorstiviilusid, puuvilju, saiakesi ja marmelaadi, värskelt pressitud mahlasid ja mitut sorti kuumi jooke. Pärast seda jõulist bakhanaali teavitas meie noor giid meid asjaolust, et peagi starditakse kavakohasele ühisele spordisessioonile kohalikku spordihoonesse. Peagi marssiski valdavalt täies trennivarustuses olümpiaadiseltskond oranþides särkides giidide vedamisel hotellist sajakonna meetri kaugusel paikneva spordirajatiste kompleksi juurde. Sealjuures saatis meid parajalt tihe vihmasadu, mis kedagi väliväljakuile korv- või jalgpalli harrastama ei meelitanud. (Kuulu järgi säravat Murcias 330 päeval aastast kena päike, samas kui sademeid tuleb vaid pool Tartu aastanormist. Korraga sadavat aga üldjuhul mitte üle 2 päeva järjest, mis lubab hellitada lootusi helgemale homsele.) Spordiprogrammi osas ilmnes peagi korraldajate esimene suurem ebaõnnestumine, kuna üllatusega avastati, et pallisaalid on vallutatud mingit turniiri pidavate naisvõrkpallurite poolt. Seega võisime kas asuda pealtvaatajaks nende heitlustele (mida saatsid publikumi ja mängijate lõunamaiselt keevalised rõõmukarjatused ning aplausitormid) või siis suunduda võitluskunstide saali, mille ühes pooles leidis parajasti aset tüdrukute võimlemistreening, teises pooles aga moodustusid maadlusmatil spontaansed võrkpalli toksimise ringid. EUSO-seltskond hajutas end nende vähevaimustavate atraktsioonide vahel, osa suundusid ka hotelli tagasi, siinkirjutaja, Timo ja Kadi-Liis nende hulgas. 
Hotellis ootas peagi ees järjekordne külluslik eine, sedakorda lõunasöök. Käesoleva kirjatüki autor koges järjekordselt vana tõe paikapidavust: bufee-söömaaegade puhul on suhteliselt raske säilitada mõõdukust. Ka iga asja minimaalse proovimise korral kipud ikkagi lauda jõudma servani täis kuhjatud taldrikuga, nii et pärast on tegu enda toolilt liikumasaamisega. Et kesine ilm püsis, siis keegi sööma järgselt eriti õue ei kippunud. Eestlaste seltskond kogunes hoopiski fuajeesse WiFi alasse, kus minu ja Karini sülearvutid rakendati olümpiaadiettevalmistuse teenistusse. Ühiselt arutati kõikvõimalikke nüansse, finesse ja stsenaariumeid, samuti tutvuti varasemate aastate EUSO ülesannetega. Tore on tõdeda, et kogu tänavune Eesti võistlejaskond paistab silma tõsise ja pühendunud suhtumisega – mütsiga ei lähe lööma keegi. See annab alust loota, et tänavugi võime Eesti võistkondade tulemuste üle uhkust tunda. 
Õhtupoolikul sai päike tasapisi pilvkattest võitu, ehkki ilm püsis üpris vingena. Kätte jõudis aeg asuda bussidesse, et sõita Los Alcazeresi raekoja juurde, kus pidi aset leidma ametlik tervitustseremoonia, mille järel oli oodata õhtusööki mentoritele. Selleks kogunesime aegsasti hotelli ette, trotsides vilu tuult. Meie seltskond osutus aga nii suureks, et tarvis läinuks nelja bussi, reaalselt oli aga meid sõidutama tellitud vaid kaks Latbusi nime kandvat raudruuna. See tähendas, et tagasihoidlikumal osal rahvast, sh eestlastel tuli oodata enam kui pool tundi, kuni teine bussidest avatiiruga lõpule jõudis. Mina kasutasin seda aega, tutvumaks ühe umbrohtunud krundi taimsete ja loomsete asukatega. Viimaks jõudis kord ka meieni, ning pärast mõnekilomeetrist sõitu läbi nägusa ja moodsa Los Alcazerese uusasumi jõudsimegi linnavalitsuse hoone juurde. Tegu oli üldjoontes igati esindusliku raekojaga, mille kroonprints Felipe suurportree ja linna vapiga kaunistatud saal jäi paraku siiski veidi väikeseks kõigi külaliste istumamahutamiseks. Meid oli tervitama tulnud Los Alcazertesi aselinnapea (linnapea ise pidi peagi maha saama lapsega). Raekojas toimunud osa oli üpris formaalne ja lühike, seejärel saadeti õpilased, igaühel omavalitsuse-poolne väike kingikott näpus, jalgsi hotelli suunas, kus neid ootas õhtusöök. (Hiljem oli neile korraldatud mitmesuguseid lõbusaid tutvumismänge, muuhulgas võidu kanamuna kukutamine õla kõrguselt, olles enne selle ümbritsenud käepärastest vahenditest «turvakapsliga». Üheks meie võistkondade lemmikajaviiteks on intellektuaalidele kohaselt ka bridþimäng, milles enne uinumist samuti hoogsalt jõudu oli proovitud. Tahaks siiski loota, et sinna ei kulu liigselt väikeste hallide rakukeste ressurssi, et teisipäevane suursooritus ei kannataks!) 
Muidu-mentorid võisid veeta aega omavahel juteldes, või siis minu näitel, imetledes palmivilju nakitsevaid varblasi ja kuldnokki, sellal kui riikide koordinaatorid EUSO president Michael Cottreriga saalis salajuttu puhusid. Raekoja programm ammendatud, kamandati mentorid bussidesse ja sõidutati kümmekond kilomeetrit eemal asuvasse Aquario keskusesse, nägusasse ja avarasse paviljoni kesk iluaeda, skulptuure ja purskkaeve. Seal pidigi aset leidma EUSO meeleolukas avapidu-õhtusöök. Rahvas võis mõnusasti juteldes mekkida veini, õlut ja muud väärt märjukest, proovida erisuguseid hõrke tikusuupisteid või end niisama mõnusalt tunda, sellal kui multivanuseline, ent ühtlaselt energiline ja professionaalne miniorkester esitas hoogsaid tantsuviise ja popmuusikaklassika töötlusi. Puhkpillid, viiulid ja trummid koostoimes väikese napsiga kütsid mõnegi temperamentse mehepoja nõnda üles, et algatati erisuguseid spontaanseid tantsuaktsioone. Eriti paistis selles osas silma Hispaania tiimi üsna eakas, ent imekspandavalt vitaalne mentor, kelle ülesvõetud hoogsast rivitantsust kujunes õhtu kaheldamatu nael. Sedasi meeleolukal moel veetsime mitu tundi, «kuumade eestlastena» küll suuremasse möllu sekkumata, ent see-eest mehiselt keha kinnitades ja häid jooke mekkides. Lisaks peeti ka paar kõnet kohalike valitsusametnike poolt, kellest vanem mainis muhedalt, et hispaanlased on tellinud ekstra vihmase ilma, pakkumaks lääneeurooplastele harjumuspärast kliimat. Seejärel kergel meremehesammul bussi suunas kulgedes avastasime, et Kuu paistab vahva supikausina, nii et ka varjatud osa kontuur kenasti vaadeldav on. 
Timo kasutas oma kaasavõetud vägevat objektiivitoru selle loodusime jäädvustamiseks, mille tulemusena selgus, et Kuu «lõikeserv» on põnevalt sakiline – küllap merede ja kraatrite vahel asetleidva varjudemängu tõttu. Aga siis oligi juba aeg bussidesse asuda, et tagasi hotelli sõita – tarvis on ju peomelust korralikult taastuda, et olla virge ja heas vormis homsel üsna tihedal ja pingelisel päeval. Esmalt sõidame kohe pärast hommikusööki Murciasse, kus leiab aset EUSO pidulik avatseremoonia koos tiimide esitluse ja hispaanialiku kultuuriprogrammiga. Seejärel viiakse õpilased loomaaeda, sellal kui mentorid peavad naasma hotelli, kus algab nende esimene tõsine katsumus – I vooru ülesannete arutelu ja tõlkimine. Eks näis, millal sellega valmis jõuame (kehvematel juhtudel on läinud järgmise hommikuni).
|
